Eile oli mihklipäev. Täna mängisime lastega lugu “Vapper rüütel ja kuri lohe”. Lavastus sümboliseerib praeguse aastaaja meeleolu ja ülesandeid.
Jaaniajast alates muutuvad päevad lühemaks, pimedad tunnid kasvavad päevast päeva ning igal järgneval keskpäeval on päike taevas veidi madalamal. See päikese võimu vähenemine jätkub jõuludeni, mil saabub uus pöördepunkt.
Vanadel aegadel oli loomulik pidada sügisest püha, viljalõikuse püha, et tänada jumalaid vilja eest, millest sõltus inimeste elu. Oli ka loomulik ajastada see püha nii, et see oli lähedal sellele kuupäevale, mil päev ja öö on ühepikkused, 22. septembrile. Sellest kuupäevast alates on ööd pikemad, pimeduse jõud kasvab, ning oli loomulik asetada selle päeva lähedale nende jõudude sümbol, kes võitlevad pimeduse vastu.
Nii on Mihklipäev, Miikaelipäev, pärsialaste seas levinud kui Mithrasi päev sügisene püha, mis seisab keskpaigas jaaniaja ja jõulude vahel. Selle päeva maine väljendus on küpsed viljad, aga ka looduses toimuv närtsimine, lillede närbumine, sügistuuled, udu. Muutume teadlikuks sellest, et suve ilu (sinine taevas, särav päikesepaiste, lilled täies õies, õhk täidetud lillede lõhnaga, puud täies lehes, linnud sädistamas, putukate sumin – ideaalne suvepäev maal) ja rikkused on vaid mööduvad ja nad kaovad. Selle vastupanu vaimne sümbol külma ja pimeduse vastu oli peaingel Miikael, lohevõitleja.
Maine ja vaimne element tasakaalustavad ja täiendavad teineteist, moodustades terviku.
Mihklipäeva traditsioonid ja tegevused lähtusid maarahva tõekspidamistest ja töökalendrist. Mihklipäev tähistas suviste õuetööde lõppu ning tubaste tegemiste algust. Karjasehooaeg sai läbi ja lapsed läksid kooli. Algas pulmaperiood (üksi oli külm magada), mis kestis kolmekuningapäevani.
Miikael on olnud oluline tegelane tervendajana, ravitsejana, võitluses kurjusega. Miikael muutus keskajal oluliseks rüütlikultuuris ja on siiani mitme militaarse ameti (sõjaväelendurid, politseinikud jt) kaitsja Euroopa kultuuriruumis. Talle on pühendatud Saksamaa, aga ka mitmed linnad, näiteks Brüssel.
Kõik, mis sünnib kosmoses, sellele on võrdpilt inimeses. Augustiöödel saame näha, kuidas meteoriidid langevad Maa poole ja põlevad atmosfääris. Maad õnnistatakse meteoriidirauaga. Raud on ka inimese veres ja seob hapnikku. Raud veres vabastab inimese hirmust, annab jõudu, julgust. Ka Maa sees on rauda. Tule abil saab rauast tööriistu ja relvi. Iga inimese otsusest sõltub, kuidas ta rauda kasutab.
Miikael on vaimsete jõudude esindaja, mis on seotud kosmosega. Pilt Miikaeli võitlusest draakoniga, Must hundiga, kes soovib maad neelata, on pilt tugeva tahte julgusest võitlusse astuda elu hävitava jõuga või üksikinimest hävitava jõuga. Miikael annab rüütlile jõu tõsta mõõk draakoni vastu ja peatab liikumise, toimub kokkupõrge, võitlus, põlemine, konfliktide lahendamine. Eri rahvaste muinasjuttudes kohtame sama sisuga erinevaid pilte, muinasjutte.
Peaingel Miikael on väga tõsine, ta põletab illusioonid, vabastab hirmudest ja klammerdumistest. Miikael annab julguse ja jõu kanda tõemõõka. Me vajame tõde. Meil on vaja kohtuda endaga, õppides tundma oma sümpaatia ja antipaatia tundeid. Kui oleme saanud oma tunnete peremeheks, siis saavutame rahu ja tekib võimalus tabada tõde, ärkab tõemeel, hakkame märkama, miks asjad tegelikult maailmas juhtuvad, miks inimesed kohtuvad. Meile avalduvad elu sügavamad alused.
Tänapäeval on inimesed üsna valmis uskuma, et nad on vaid mõnevõrra keerukamad masinad või et nad on loomad, kellel on vaid veidi rohkem aju, kuid viimane asi, mida nad on valmis uskuma, on see, et nad on nagu jumal, et vaimne jõud ongi nende endi sees. Tänapäeval, kui ka mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku, mäletame vaid midagi selle päeva meeleolust vanapärase ütluse “igal oinal oma mihklipäev” järgi.
Viimastel aastatel on siiski koolides ja lasteaedades mihklipäeva taas tähistama hakatud, peetud laatasid, valmistatud kompositsioone sügisandidest, waldorfkoolides hoitud elus ka vaimset pilti.
