Waldorfkoolides tähistatav laternapidu on üks ilusamaid sügisesi traditsioone, millel on sügav sümboolne ja kasvatuslik tähendus. Seda seostatakse püha Martinuse/Martini päevaga.
Laternapeo juured ulatuvad Euroopa rahvatraditsioonidesse ning kristlikku pärandisse. Üks olulisemaid mõjutajaid on püha Martini lugu.
Legendi järgi kohtas Rooma sõdur Martin külmal päeval teel kerjust, kes oli sant ja kelle riided olid räbalad. Martin lõikas oma mantli mõõgaga pooleks ja andis ühe poole külmetavale inimesele. See heategu sai sümboliks kaastundele, jagamisele ja ligimesearmastusele.
Püha Martini päeva tähistamise juurde kuulusid paljudes Euroopa paikades laternarongkäigud, laulud ja valguse kandmine pimedas sügisõhtus.
Waldorfkoolides on see traditsioon saanud laiema tähenduse, mis ei keskendu üksnes ajaloolisele loole vaid ka looduses toimuvale muutusele. Novembriks on loodus tõmbunud tagasi, jäänud vaikseks, uinunud. Päevad on muutunud lühemaks ja pimedus võtab üha enam ja enam ööpäevas ruumi. Aga inimene ei sure ega vaju talveunne koos loodusega. Aeg on pöörata pilk enda sisse, saada kontakti oma sisemise valgusega.
Aeg on küsida endalt, kas minus on valgust, mida saan ja tahan teistega jagada? Kas märkan inimest enda kõrval? Kas oskan olla lahke, hooliv ja abivalmis?
Nendele küsimustele ei pea sõnade vastama. Neist saab mõelda, tunda ja kogeda.
Kui õhtu saabudes liigub kogu koolipere oma laternates värelevate tuledega läbi pimeda sügisõhtu, sünnib eriline hetk – mis pole lihtsalt ilus vaatepilt, vaid võimalus kogeda ühtekuuluvust, rahu ja rõõmu millegi jagamisest.
