Aeg 14. – 21. eluaastani on eneseteadvuse ja Mina-jõudude küpsemise aeg. Õpilaste loomulik
autoriteedivajadus lõpeb. Seda asendab vajadus iseseisva ja põhjendatud nägemuse järele.
Noor inimene hindab õpetajat tema meisterlikkuse põhjal ühel või teisel alal. Iseseisvunud hinge erinevaid
võimeid – mõtlemist, tundmist ja tahet – on võimalik käsitleda diferentseeritult.
Haridus on suunatud eelkõige intellekti ja iseseisva otsustusvõime arendamisele. Seda täiendavad kunstilis-praktilised
ained. 21. aasta vanust inimest võib õnnestunud kasvatuse ja soodsa ümbruse koosmõjul nimetada
täiskasvanuks, kes suudab vastutuse edasise elukäigu eest enda kanda võtta.
